Mihhail Kõlvart: presidendi kõne moodustas tugeva kontrasti peaminister Michali kõnega
2026-02-25 - 13:54
Ükskõik kui keeruline on argipäev, siis on midagi, mis on alati kättesaadav ja alati tasuta – need on viisakus ja väärikus ning president Alar Karise vabariigi aastapäeva kõne oli just nendest kantud. President ei kasutanud aasta kõige pidulikumat lava selleks, et tegeleda antikampaaniaga, mille valitsuserakonnad on isiklikult tema vastu käivitanud. Ja see ei olnud tema puhul ka üllatus, sest president Karisel on sisemist väärikust sellest üle olla, iseäranis riigi sünnipäeval. Inimesed ootavad keerulistel aegadel seda, et riik märkaks muresid, kuid samaaegselt annaks lootust ja näitaks suunda nende lahendamiseks. Presidendi selleaastane kõne pakkus mõlemat. See algas ning lõppes lootusrikkalt – lastega – ning ka probleemipüstitused olid delikaatsed, välditud oli manitsevat ja mentorlikku kõnepruuki. On oluline, et president pühendas kandva osa enda kõnest demograafiale ja lastega perede muredele ning lahendussuundadele, tuues eraldi välja ka üksikemade raskused. Demograafia ja perede turvatunne on täna võtmetähtsusega küsimus mitte ainult rahva püsimajäämise, vaid ka majanduse seisukohast. Presidendi akadeemiline taust võimaldab tal luua seoseid ühiskonnas toimuvate nähtuste vahel ja seda kohtasime mitmes lõigus. Väga aktuaalsena oli kõnes rõhutatud seost pere majandusliku seisu ja hariduse kättesaadavuse vahel. Vanadel aegadel tagas perede turvatunde kogukond, täna on selleks turvavõrguks riik. Saab üksnes nõustuda, et riigi roll on pakkuda stabiilsust, mis on kindlustunde alus. Tõmblused maksudega, aga ka põhiseadusega vastuolus olev ebakvaliteetne õigusloome ning uute seaduste koosmõju hindamata jätmine on seda kindlustunnet kahjustanud. Ja seda mitte ainult peredel, vaid ka ettevõtjatel. Kui inimestel ei ole kindlustunnet, siis nende inimeste hulgas on ka lapsevanemad ja ettevõtjad ning see ebakindlus mõjutab nii demograafiat kui ka majandusseisu. Lisaks toimetulekule tõi president välja ka kuuluvustunde hääbumise rahva seas. See ei ole enam ainult teiste rahvuste esindajate mure, vaid saanud järjest tõsisemaks probleemiks ka eestlaste hulgas. President märkis väga õigesti, et tuleb tagasi tuua eluterve debatt erinevate vaadete vahel. Märkimisväärne on siinkohal arvamuskiusu mõiste, millele oleme aastate jooksul järjest enam tunnistajaks olnud. President ütles tabavalt, et asjatute solvumiste või labastustega rikutud arutelukultuur sunnib paljud inimesed kõigepealt vaikima, ent vaikusele järgneb lõpuks ükskõiksus. Inimene, kes sunniti vaikima, kaotab motivatsiooni panustada nii riigikaitsesse kui ka ettevõtlusse ja pereloomisse. Vaigistamine, vaikimine, ükskõiksus ja üksildus on sama ahela osad. Tänased kriisid ja inimeste ärevus jäävad sageli koduseinte vahele või inimese sisse, aga langev sündivus ja süvenev üksildus on nende kriiside sümptomid, mida ei saa eirata. Samas peab tunnustama, et president küll markeeris murekohad, aga tegi seda siiski lootusrikka alatooniga. Meil on probleemid, aga on ka lahendused. Eelkõige on need arukuses, tarkuses ja koostöös – need, mis on meid ka ajaloos aidanud. Meie ühiskonnas tuleb taastada arusaam, et iga inimene on tähtis. Meid on vähe ja me peame end kontsentreerima, mitte jagama inimesi õigeteks ja valedeks. Nii väikeses ühiskonnas ei ole ruumi meie vähest inimressurssi killustada. President tegi sellel aastapäeval minu hinnangul ühe oma presidendiaja kõige tugevamatest kõnedest nii sisu kui ka kõnekujundite poolest. Selle tonaalsus ja teemapüstitused mitte ainult ei markeerinud tänast reaalsust, vaid proovivad meid sellest ka edasi aidata. Küll aga moodustas see tugeva kontrasti mõne päeva taguse kõnega peaminister Michalilt, kes kasutas endale antud sõna mitte selleks, et anda lootust ja pakkuda lahendusi, vaid et klaarida sisepoliitilisi arveid nii ideoloogiatega, teiste erakondadega kui isegi konkreetsete inimestega enda sotsiaalmeediapostituste kommentaariumist. Selline aktsioon Eesti sünnipäeval oli infantiilne ja piinlik. Kurb on see, et valitsusjuht ei näe ka kriisi ajal enda ümber Eesti inimesi, Eesti rahvast ega Eesti elu, vaid üksnes valijaid. Samas saime ka signaali, et ideoloogiline kokkupõrge ja kultuuriline sõda saavadki Reformierakonna seekordse riigikogu valimiskampaania eesmärgiks iseeneses. Mitte ühtsus ega lahendused, vaid konflikt. Ja kahetsusväärselt leidis Eesti kõige olulisem kriis – demograafiakriis – peaministri sõnavõtus naeruvääristamist. See tähendab, et presidendi kõnel oli seekord veelgi suurem roll kui üksnes selles kõlavad sõnumid. Presidendi kõne pidi taastama ka inimestes usu, et meie riik oma juhtide läbi suudab siiski olla pidupäeval üle omavahelistest kemplustest ja keskenduda sünnipäevalapsele ning tema murede mõistmisele ja lahendamisele. Eesti riigil ja Eesti inimestel on kahjuks muresid täna enam kui küll. Neid muresid ei saa lahendada osava kommunikatsiooniga, vaid inimesed vajavad sisulisi lahendusi. Mure ei kao, kui teda poliitilise retoorikaga pisendada. Inimesed vajavad täna lootust mitte patroneerimist. Inimesed vajavad liidreid mitte valitsejaid. Alar Karis näitas, et ta suudab olla selleks liidriks. Presidendi peamine sõnum oli, et ühiskonnas on kõik omavahel seotud – nii ideed kui ka inimesed. Me saame ühiskonnas hakkama ainult siis, kui meil on sidusus ja iga inimese panus on oodatud. Eesti 108. sünnipäev on saanud presidendi kõne läbi väärika punkti. Elagu Eesti! Presidendi kõnet võib lugeda siit: https://president.ee/et/ametitegevus/koned/58332?fbclid=IwY2xjawQL3UtleHRuA2FlbQIxMABicmlkETBSbDdMM24wYXRZRVJGZEw5c3J0YwZhcHBfaWQQMjIyMDM5MTc4ODIwMDg5MgABHq8eVmP1F7bIXRZShXvUK-yKHwnGLucooMw0t3KalNdU6wOZ68RNLNqYLumf_aem_vYVs5NFRD8CMDlNaaspSNw