Tunneli lõpus läheb veelgi pimedamaks

2026-02-12 - 09:47

Samal ajal kui Kliimaministeeriumi ametnikud ja reformierakondlik valitsus rõõmustavad miljardite üle, mis voolavad riigikassasse läbi süsinikukvootide, vaatab Eesti tavakodanik õudusega oma elektriarvet. See, mida Reformierakond nimetab “võiduks”, on tegelikkuses Eesti inimeste ja tööstuse halastamatu nöörimine peidetud maksude kaudu. Kliimaministeeriumi kantsler Marten Kokk teatas hiljuti joviaalselt, et Eesti on heitmekaubanduse süsteemist “ainult võitnud”. Kantsleri rehkendus on lihtne: aastatel 2013–2025 on süsteemist saadud kaks miljardit eurot. See on aga küünilisuse tipp. See raha ei kuku taevast ega tule Brüsseli kingitusena – see on senthaaval välja pigistatud meie kõigi rahakotist. Iga kord, kui lülitad sisse tule või keedad teed, maksad sa “rohelist lunaraha”, mis voolab riigi suurtesse projektidesse nagu Rail Baltic. Peidetud maks, mis lämmatab majanduse Süsinikukvoodi hind on taas kontrolli alt väljas. Kui vahepeal võis loota leevendust, siis nüüdseks on hind rühkinud taas 80 euro kanti tonnist ja eksperdid hoiatavad: see on alles algus. Tegemist ei ole ajutise kõikumisega, vaid süsteemse plaaniga muuta fossiilkütused kättesaamatuks. Toompea poliitikud armastavad rääkida “turupõhisest lahendusest”, kuid tegelikkuses on see varjatud maks. Kui süsinikukvoodi hind tõuseb, siis ei kannata mitte “saastaja” abstraktne kuju, vaid tarbija. Põlevkivielektri puhul tähendab 80-eurone kvoodihind otsekohe umbes 80 euro lisandumist ühe megavatt-tunni kohta. See on kirves, mis lööb hinge kinni meie tööstusel ja muudab Eesti toodangu maailmaturul konkurentsivõimetuks. Valitsus nuumab oma lemmikprojekte rahva arvelt Kliimaministeeriumi kantsler loetleb uhkusega: 750 miljonit on läinud raudteesse ja rongidesse, osa Rail Balticu ehitusse. Tore on vaadata ilusaid makette ja rääkida tuleviku rongisõidust, aga kas keegi on küsinud nendelt peredelt, kes talvel kütusearvete all ägavad, kas nad eelistavad kallist elektrit või betooni valamist kuskil soos? See on klassikaline vasakliberaalne ümberjagamine: võtame elanikkonnalt läbi kõrgete energiahindade raha ära ja suuname selle “rohepöörde” nime all projektidesse, millest tavainimesel pole sooja ega külma. Kui kantsler märgib, et “tonni hind võiks olla selline, et see ettevõtete konkurentsivõimet ei kahjusta”, siis on see pehmelt öeldes hiljaks jäänud soovmõtlemine. Kahju on juba tehtud. Kas järgmisena on oodata “pimeduse preemiat”? Eriti murettekitav on asjaolu, et süsteem muutub järjest karmimaks. Tasuta kvoote jääb vähemaks, uusi sektoreid lisatakse juurde ja hinnad otsivad “uut ja kõrgemat tasakaalupunkti”. See tähendab üheselt: elu läheb veelgi kallimaks. Eesti on seadnud end olukorda, kus me oleme ilma jätnud end omaenda odavast energiast, asendades selle ebakindla taastuvenergia ja ülikallite saastetasudega. Tuulevaiksetel ja pimedatel talveõhtutel, mil päike ei paista ja tuulikud seisavad, oleme sunnitud ostma fossiilkütustel põhinevat energiat, millele lisandub röövellik kvoodihind. Praeguse valitsuse “roheline unistus” on muutumas Eesti rahva jaoks halliks reaalsuseks, kus valgus tunneli lõpus on kustunud, sest keegi ei jaksa selle eest maksta. Kui me ei lõpeta seda iseendale jalga tulistamist ja ei nõua kvoodisüsteemi põhjalikku ülevaatamist, siis lähebki selles tunnelis veelgi pimedamaks. Ja see pimedus ei ole mitte loodussõbralik, vaid majandusliku hävingu märk. Kahju, et me ei näe tunneli lõpus valgust, vaid seda, et koalitsioonipilitikute majanduspoliitika tõttu läheb seal aina pimedamaks.